Mida kõike jõuab teha ühel päeval. Meie 26 juuli rännaku lõpppunkt Alatskivi loss. Ilm oli endiselt ilus. Ja valge loss nagu unelm !
Rapuntsel, lase oma juuksed alla
Eks olegi see minusuguste, Inglismaa ja šotimaa armastajate meeli ja kujutlusvõimet toitev nagu Kalvi loss põhjarannikul, mis on küll seest liiga "restaureeritud"
Tihti mõtlen praeguse aja ehitustele. Milliseid neist sõidavad meie lapselapselapsed vaatama saja aasta pärast. Kas on ühtegi, mis siis veel vastu peab. Viru vangla näiteks?
Hiljem kodus lugesin, et loss kuulub nüüd vallale, mis on Eesti ärandamistuhinas päris tavatu. Projektide ja riigi abiga rahastamine käib
Tahtsin seda isiklikult endale, aga poeg koos naisega pani juba silma peale. Nooremate asi.
miks mitte, kui natuke kõpitseda? Kahju ainult, et nii kaugel...
Selline ühepäeva reis siis. Kokku 350 km ja 10 tundi.
Aitäh kallid kaasteelised poeg2 naisega ja pisi MariAnn! Reisime veel!
4 comments:
Alatskivi lossi aknad... aknaraamid on tumedad ja pildil jääb esialgul mulje, justkui polekski aknaid ees.
aga ilus on ta tõesti!
meie käisime ka siis kui alles pooleli restaureerimine oli.
huvitav, ma ei osanud niimoodi vaadata.
Pildid tegin poole kümne paiku õhtul.
Kunagi tuleb uuesti minna, siis kui Hirvepark juba ilmet võtab.
Mõtlesin minna sinna seda Vihurimäed vaatama, aga teistelt kuuldud muljed võtsid isu ära.
Nii jääb selle lossi vaatamine sinnasamasse ritta, kus mul mitmed teisedki objektid reas: "ükskord"...
ka minul jäi Vihurimäe vaatamata küll ühe teise ürituse pärast.
Post a Comment