Minu vanaisa nägi
kuidas kerkisMunamägi
Igast külast, igast linnast
veeti mune kokku sinna
No umbes selline lauluke tuli mulle meelele keelele reedesel pärastlõunal kui ekstreemturism
(ole poole tunniga valmis, läheme Lõuna Eestisse) viis mind Haanjamaale.
Kokku kolme tunniga: Tartu, vahepeatusega Väike Maarjas, läbi Võru ja kohal!
Mina muuseas esimest korda, kui mitte kooliaja ekskursiooni arvestada
Minek!
Peitepilt. Kus on muna?
Midagi vana ja midagi uut
Kuna tegelesin ema veenmisega (sa ei ole vana, see ei ole kõrge, sa ei väsi ära, see ei ole hirmus!) siis pildid jäid kesiseks.
Seeeest sai ema lifti, lift üles ja ...uudishimu võitis...ja oligi torni tipus!
Mis see 82 aastaselt siis pole, nigu niuhti!
346,7 meetrit ja võisime vaadata 50 kilomeetri kaugusele!
No me siis vaaaatasime!
Eriti terava ehk kotkapilgulistel õnnestus isegi teiste õue piiluda
Ja siin need vaatlejad ongi. Hapud näod ei ole meeleolust, vaid sulaselgest päikesest
Ja lõpuks alla tagasi.
Pole mingit lootust torni koos seltskonnaga pildile mahutada. Eriti, kui ta ühele poole kaldu on :PAitäh tublid pojad - autojuhid ja mõnusad teelised! Kordame jälle!
Monday, August 31, 2009
Monday, August 24, 2009
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan
Tuleb ehk tuttav ette :)
Selle kandiga pole mul muud emotsionaalset seost kui et tunnen meest, kes sinna oma südame ja oskused kokku liitnud. Läksin kaema, mida uut on valminud ja kuidas vana säilinud.
Esimesed pildid 2007 varakevad
...ja 2009 20 august. Ikkagi 166 meetrit
Uus mees koos minuga, mitte edevusest, vaid suuruse võrdlemiseks
Pildid ülevalt tornist - jalgade võdinal ja käte värinal
Militaarobjekt ehk Kellavere radar
Kodukirik
ja lihtsalt ilus (kindlasti olen järgmisel korral julgem)
Sellele vaatamata olin meie seltsist ainuke Vana, kes torni ronis!
Veel uusi meisterdusi
Päikesetõusuonn pärastlõunal eest ja tagant. Oleks ju romantiline magamiskottides hommikut oodata!
Metsaonni ei riskinud ronida, alt saab autoga otse lõkkeplatsile. Püstkoja sees söögitegemise koht ja lavatsid, puud lõkkeplatsil varju all ootamas
Vaat sellise koha leiate Rakke vallas, Lääne Virumaal
Aitäh Hando Kuntro! Arvan, et sinu entusiasmita poleks see koht see, mis ta praegu on
Selle kandiga pole mul muud emotsionaalset seost kui et tunnen meest, kes sinna oma südame ja oskused kokku liitnud. Läksin kaema, mida uut on valminud ja kuidas vana säilinud.
Esimesed pildid 2007 varakevad
...ja 2009 20 august. Ikkagi 166 meetrit
Uus mees koos minuga, mitte edevusest, vaid suuruse võrdlemiseks
Pildid ülevalt tornist - jalgade võdinal ja käte värinal
Militaarobjekt ehk Kellavere radar
Kodukirik
ja lihtsalt ilus (kindlasti olen järgmisel korral julgem)
Sellele vaatamata olin meie seltsist ainuke Vana, kes torni ronis!
Veel uusi meisterdusi
Päikesetõusuonn pärastlõunal eest ja tagant. Oleks ju romantiline magamiskottides hommikut oodata!
Metsaonni ei riskinud ronida, alt saab autoga otse lõkkeplatsile. Püstkoja sees söögitegemise koht ja lavatsid, puud lõkkeplatsil varju all ootamas
Vaat sellise koha leiate Rakke vallas, Lääne Virumaal
Aitäh Hando Kuntro! Arvan, et sinu entusiasmita poleks see koht see, mis ta praegu on
Saturday, August 15, 2009
Viru Folgi pühapäev
Pühapäeva hommik algas paanikaosakonnaga. Kui enne oli pileteid üle mis üle, siis hommikuks oli puudu mis puudu. Ja jälle sai tõeks "...parem olgu sul sada sõpra"
Sellepärast jäime veidi hilja peale.
Tulli Lum ehk äraseletatult Kuum Lumi sobis kuuma suveilma suurepäraselt. Arvan, et Julgi Stalte, see uhke Liivimaa naine vääriks oma kavaga filmi. Iga lugu oli värv: punane, roheline, sinine, hall, kollane, must, oranž, roosa ja igal värvil oli tähendus ja oma lugu. Lauljanna ise stiilselt punases ja Tiit Kikas oma imeviiuliga
Rahvast kogunes, ka folgiprominente
Ikka oma leivakotiga, nagu maalt ja hobusega
Pärast sööki. Kes laseb leiba luusse,
kes naudib loodust läbi kaamerasilma
Kell viis algas Vintergala! Idee oli hea, mälestused huvitavad, aga minul kripeldas, et jäin enda jaoks olulisest Somnambuuli lauludest ilma. Eks siis koduCD peab aitama.
Parim koht oli minu meelest, kui Hanna - Liina laulis "ma olen Kessu, ma Kessu" ja Tanel lisas "ja mina olen Tripp" Voh Tase! Aga "Nõiaelu" kohta sõnas Poeg 4, et Tannul on liiga ilus nõiahääl.
Pakkisime kodinad-kompsud kokku ja hakkasime metsalava poole kõndima, et Svjata Vatra ajaks kohal olla ja palgile istuma saada. Meenutasime Viikingite päevi ja tegime mälestuskildude täiendamiseks mõned pildid tuttavas kohas, soovikivi juures
Meie koostöö on kestnud 33 aastat ja 2 päeva
Rahavast hakkas koguneme. Pidime paljudele meelde tuletama, et platsil on ainult istekohad ja seisukohad asuvad lava ees.
Olen Ruslani , Kulnot, Juhanit ja Kallet varem ka kuulnud ja näinud. Tulefolk oli see tõepoolest, sest üks laps meie läheduses arvas, et kohe hakkab tulekahi tulema. Ei tulnud, kui, siis naiste südames, kes lava ees tantsisid. Unustasin pildistamise sootuks. Kadedus on su nimi, mis keeras minu sees, kui vaatsin Siku Reinu ja Merikese tantsuduetti. See oli ilus.
Kiskus lõpu poole. Paljud valmistusid kojusõiduks, kuid meie ei saanud ometi minna ilma Soome nõidade loitsudeta.
Värttinä - soome edukaim naisnõidade kooslus pimeduses tõi meis (vähemalt naistes) esile sisemisi saladusi. Pisike naisehakatis teab, mida meie ei tea.
Selle sõnumiga asusime koduteele.
Sellepärast jäime veidi hilja peale.
Tulli Lum ehk äraseletatult Kuum Lumi sobis kuuma suveilma suurepäraselt. Arvan, et Julgi Stalte, see uhke Liivimaa naine vääriks oma kavaga filmi. Iga lugu oli värv: punane, roheline, sinine, hall, kollane, must, oranž, roosa ja igal värvil oli tähendus ja oma lugu. Lauljanna ise stiilselt punases ja Tiit Kikas oma imeviiuliga
Rahvast kogunes, ka folgiprominente
Ikka oma leivakotiga, nagu maalt ja hobusega
Pärast sööki. Kes laseb leiba luusse,
kes naudib loodust läbi kaamerasilma
Kell viis algas Vintergala! Idee oli hea, mälestused huvitavad, aga minul kripeldas, et jäin enda jaoks olulisest Somnambuuli lauludest ilma. Eks siis koduCD peab aitama.
Parim koht oli minu meelest, kui Hanna - Liina laulis "ma olen Kessu, ma Kessu" ja Tanel lisas "ja mina olen Tripp" Voh Tase! Aga "Nõiaelu" kohta sõnas Poeg 4, et Tannul on liiga ilus nõiahääl.
Pakkisime kodinad-kompsud kokku ja hakkasime metsalava poole kõndima, et Svjata Vatra ajaks kohal olla ja palgile istuma saada. Meenutasime Viikingite päevi ja tegime mälestuskildude täiendamiseks mõned pildid tuttavas kohas, soovikivi juures
Meie koostöö on kestnud 33 aastat ja 2 päeva
Rahavast hakkas koguneme. Pidime paljudele meelde tuletama, et platsil on ainult istekohad ja seisukohad asuvad lava ees.
Olen Ruslani , Kulnot, Juhanit ja Kallet varem ka kuulnud ja näinud. Tulefolk oli see tõepoolest, sest üks laps meie läheduses arvas, et kohe hakkab tulekahi tulema. Ei tulnud, kui, siis naiste südames, kes lava ees tantsisid. Unustasin pildistamise sootuks. Kadedus on su nimi, mis keeras minu sees, kui vaatsin Siku Reinu ja Merikese tantsuduetti. See oli ilus.
Kiskus lõpu poole. Paljud valmistusid kojusõiduks, kuid meie ei saanud ometi minna ilma Soome nõidade loitsudeta.
Värttinä - soome edukaim naisnõidade kooslus pimeduses tõi meis (vähemalt naistes) esile sisemisi saladusi. Pisike naisehakatis teab, mida meie ei tea.
Selle sõnumiga asusime koduteele.
Thursday, August 13, 2009
Valik Viru Folgi esinejaid
Alustasime laupäeva lõunal
Jõudsime kiirelt kapates Jäääärele.
Teadjad kirjad ütlevad, et see, mida nad 18 aastat mängivad on urban - folk. Olgu selle nimi, mis on, aga vanad lood kuuluvad minu lemmikute hulka. Pildil Jaan Sööt, Riho Sibul, Tõun, Tarvo Jaaksoo, Teet Velling, tükike merd ja tüütute kõndivate pealtvaatajate peanupud
Minu jaoks olid nad veidi liiga kaugel. Kaks aastat tagasi Art Cafe õues oli sõnum parem. Aga siin oli jälle meri!
Edasi leidsime kaks mõnusat meest ehk Öösorri. Nagu nad ise ütlevad on Öösorru laulud lihtsad, sõpradest, Eestimaast ja loodusest. Meile sobis.
Edasi pealava äärde. Saime veidike Mälutagust maitsta,
aga kuna kõike korraga ei saa (Mälutagune, nuuks) võtsime suuna kaugele, et õigel ajal Zetode platsil olla. Tasus küll!
Naised olid kõik karjas vällä kaema tulnud, et Jalmarit võluda, aga poistel olid omad kaasas. Kahjuks olin vale nurga all ja Tsibihärbläseq jäid pildile saamata. Kitsas oli :( aga ansambel tõeliselt folkrockpunkloorne.
Jälle jalad selga ja pealavale. Õnneks polnud esialgu rahvauputust.
Tegelikult olen mina meie seltsikesest ainuke, kellel Oort üliväga meeldib. Teised rohkem sellised õrnad ja mahedakesed.
Mõned pildid tegin ka suure nautimise vahele.
Jätsin teised sööma jooma ja läksin meeli luulega vürtsitama.
Kristiina Ehin oli hea. Ainult akud said tühjaks (mitte mul, sest laadimiskohti oli küll) vaid fotokal ja nagu neetud ei tööta need uued millegipärast. Sellega lõppes mu laupäevane pildistamine kell kaheksa õhtul.
Eks ma siis kuulasin kõrvade ja silmadega edasi. "Emapuhkus" on poetessil juba viies luulekogu, ise alles meie vanema poja vanune. Otsisin netist üht loetud luuletust, kus uksed kriiksuvad, aga ei leidnud. Leidsin hoopis
Mu sõbra esivanemate talu
Pandi uute omanike poolt
kahe milli eest müüki
Minu huvi tõttu kindakirjade vastu
sai ta need endale
mõni päev enne talu mahamüümist
kahe milli eest
veel võõramatele võõrastele
Selle luuletusega rüütatud, võiks laupäevase reportaaži lõpetada. Toon raamatukogust kõik need kogud. Olen saanud uue lemmiku.
Jõudsime kiirelt kapates Jäääärele.
Teadjad kirjad ütlevad, et see, mida nad 18 aastat mängivad on urban - folk. Olgu selle nimi, mis on, aga vanad lood kuuluvad minu lemmikute hulka. Pildil Jaan Sööt, Riho Sibul, Tõun, Tarvo Jaaksoo, Teet Velling, tükike merd ja tüütute kõndivate pealtvaatajate peanupud
Minu jaoks olid nad veidi liiga kaugel. Kaks aastat tagasi Art Cafe õues oli sõnum parem. Aga siin oli jälle meri!
Edasi leidsime kaks mõnusat meest ehk Öösorri. Nagu nad ise ütlevad on Öösorru laulud lihtsad, sõpradest, Eestimaast ja loodusest. Meile sobis.
Edasi pealava äärde. Saime veidike Mälutagust maitsta,
aga kuna kõike korraga ei saa (Mälutagune, nuuks) võtsime suuna kaugele, et õigel ajal Zetode platsil olla. Tasus küll!
Naised olid kõik karjas vällä kaema tulnud, et Jalmarit võluda, aga poistel olid omad kaasas. Kahjuks olin vale nurga all ja Tsibihärbläseq jäid pildile saamata. Kitsas oli :( aga ansambel tõeliselt folkrockpunkloorne.
Jälle jalad selga ja pealavale. Õnneks polnud esialgu rahvauputust.
Tegelikult olen mina meie seltsikesest ainuke, kellel Oort üliväga meeldib. Teised rohkem sellised õrnad ja mahedakesed.
Mõned pildid tegin ka suure nautimise vahele.
Jätsin teised sööma jooma ja läksin meeli luulega vürtsitama.
Kristiina Ehin oli hea. Ainult akud said tühjaks (mitte mul, sest laadimiskohti oli küll) vaid fotokal ja nagu neetud ei tööta need uued millegipärast. Sellega lõppes mu laupäevane pildistamine kell kaheksa õhtul.
Eks ma siis kuulasin kõrvade ja silmadega edasi. "Emapuhkus" on poetessil juba viies luulekogu, ise alles meie vanema poja vanune. Otsisin netist üht loetud luuletust, kus uksed kriiksuvad, aga ei leidnud. Leidsin hoopis
Mu sõbra esivanemate talu
Pandi uute omanike poolt
kahe milli eest müüki
Käisime seda vaatamas
meie vabad ja vallalised
kellele isegi laenu ei anta
Mind rabas see elus reheelamulahmakas
oja mis jooksis ümber õue
ja ürgmets põllu taga
Heitsime pilgu aitagi
Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe
ja taganurgas tolmunud laegas
sildiga KINDAD JA SOKID
Vaataks õige järele mis kirjadega siin
kunagi kooti mõtlesin
Tegin laeka lahti
Seal sees olid hoopis raamatud
katekismused koolilugemikud
hobuseraviraamatud
ja kõige põhjas raamatute raamatu vahel
vanad fotod
selle talu õitseaegadest
enne märtsiküüditamist
pildid mis tehtud siinsamas
ojakaldal taluõuel ürgmetsa veerel
pildid mu sõbra esivanematest
Minu huvi tõttu kindakirjade vastu
sai ta need endale
mõni päev enne talu mahamüümist
kahe milli eest
veel võõramatele võõrastele
Selle luuletusega rüütatud, võiks laupäevase reportaaži lõpetada. Toon raamatukogust kõik need kogud. Olen saanud uue lemmiku.
Subscribe to:
Posts (Atom)