Kiiksudega talv

kõik algas õhtust, kui meie maja mehed kaevikuid kaevasid ja lahingusse minekut harjutasid. Jooksin kaameraga välja, aga nad püüdsid mu tähelepanu hajutada joosvastavate jookidega ja kahtlaste söökidega. peaasi, et pildid udused tuleksid.





Lõpuks, kui nad keldrisse olid taganenud pääsesin ma pilte tegema. No ma siis tegin!

Värvid kui õudusunenäos



Mis saladusi varjas põlev kast...

..et ta sellist värvi välja ajas?



Kohe kukub!


Kahtlaselt üksik labidas (kuhu kadus labidamees?)




vaat mida kõike võib juhtuda





kusagil luurab kolmesilmne


paistab, et neid on veel rohkem


ja veel...

kes liiga palju pildistavad, need lihtsalt kaovad...



..või moonduvad laternapostiks

Tolkieni abi kasutades

31.detsember 2009, kell üheksa õhtul




/Nõnda siis jõudsid nad lõpuks Viimasesse Lahkesse Majja, kus neid oodati, uksed pärani./

/Nii imelik, kui see ka pole - headest, nauditavatest asjadest ja õnnelikult veedetud päevadest pole suurt midagi rääkida ega viitsi sellist lugu ka keegi suuremat kuulata./






Karjast maha jäänud lambatall võetakse perre ja kaela pannakse kelluke





/Seevastu aga tülikad... asjad pakuvad head jutuainet ja neist pajatamine võtab igatahes kõvasti aega/


/Rändurid jäid sellesse lahkesse majja tükiks ajaks...ja lahkumismõte tegi neil südame raskeks/



.../oleks rõõmuga alatiseks sinna jäänud/


AITÄH LEILI - TOOMAS, KRISTEL - GÜNTER - JOHANNES RUDOLF!