...järg
Kui olime Lohusuu poest veidi söögipoolist varunud, tegime väikse peatuse. Mulle oli Lohusuu meelde jäänud kui väike Peipsiäärne küla, aga see, kus meie käisime oli täitsa suur alev. Ju neid on kaks ja seekord jäid minu poolt kindlaks tegemata.
Raskusi oli tee äärse risustamata ja prügistamata platsi leidmisel. Nii kurb, et isegi pildile panna ei tahtnud. Mustveest sõitsime lihtsalt läbi.
Raja küla Kasepää vallas Jõgevamaal on vist mingi kümme kilomeetrit pikk. Majad kitsa sõidutee ääres, nende taga Peipsi.
Kolme sajandi kultuurikihi moodustavad vanausuliste, venelaste ja üksikute eestlaste elamud.
Poeg teadis rääkida vanausulistest, kes tulid üle Peipsi 18 saj. algusest. Kuna meie eesmärk oli jõuda Alatskivile, siis jätsime Raja ja Kikita palvemajad vahele, sest ilma ekskursioonigrupita nendesse niikuinii sisse ei saa.
Panen siia üles pildi 2006 aasta sügiseset kirikureisist Simuna kogudusega Kü(i)kita palvelasse
Kallaste oli üks imelik linn. Nagu aeg oleks seisma jäänud. Selle asemel, et oma vaatamisväärsusi eksponeerida lastakse need rohu sisse ära kaduda. Kui paadiga ja õllega asjatavatelt meestelt küsisin, mis koht sealt Peipsi pealt paistab, sain vastuseks: sjee on Niiiina kjüüla. Vaat sinna autorattad seadsime. Muidugi mitte mööda vett
Linna, kus kured keskväljakul katusel, ei saa tõsiselt võtta
Möödaminnes jõudsime kohta, kus teenida ei tahetud. Pole ime, et elu maal raske on, kui ennast restoran Kala - sibula tituleerinud ettevõtte klienditeenindaja lausub pool kaheksa, et köök on kinni ja süüa ei saa.
Pika mangumise peale ja üpris hapu näoga kostitati meid siiski tee ja õunapirukaga. Karistuseks toppisin kõik koorest valmistatud suhkrutükid kotti.
Ega toitlustusasutus pea ainult muuseum olema!
ja ilu ei sünni patta panna
Olime jõudnud Peipsiääre valda nagu omaette Eestisse. Ega täpselt aru saanudki, aga esimene küla oli ilmselt Kolkja, see kus restoran - muuseum. Järgmine Kasepää (jälle, kas neil peipslastel fantaasiapuudus) ja siis Varnja. Külad nagu üks suur muuseum. Et oli pühapäeva õhtu, siis nägime naisi piki tänavat jalutamas, pärlid kaelas ja noori kampadesse kogunemas. Majadevahelisel teel kahekümnega sõites oli selline tunne, et oled võõras õues. Isegi pildistada tundus kohatu. Mõned siiski tegin. Kui inimesi lausa vaatamas polnud.
Mulle nii väga meeldib see Kasepää palvemaja värvivalik. Isegi kaevu kate!
Varnjaga tunnen ajaloolist seost sellepärast, et 1879 aastal oli sealses koolis õpetajaks Jakob Liiv, kes edasi asus elama töötama Avispeale Virumaal.
Selle sildi vastas asus piirivalve kordon. Igaks petteks pildistasin silti nagu loodushuviline, sest ega neid salaasju tea.
Targast netist peilisin välja, et vallas on alla tuhande inimese, kolm alevikku??? ja kaks küla. Kolkja põhikool 65 õpilasega ja lasteaed.
Kolkja ja Varnja vanausuliste muuseumitesse kahjuks ei saanud, sest meist polnud etteteatajaid ja grupp, mille moodustasime oli 4 inimest, neist noorim kahe kuune.
Aga selle eest toetasime külakaubandust
Poe kass
Igatahes teadmiseks kõigile, kes tahavad midagi tõeliselt huvitavat ja tavatut näha - sõitke Peipsi äärde! Ja kangesti tahaks loota, et igasugu arengukavad jm. ei hävita seda omalaadset kultuuri. Uskuge, see on nagu teine Kihnu.
järgneb...
2. Pääsu festivalile tagab pilet, mis vahetatakse käepaela vastu, mille olemasolu kontrollitakse kontserdi pääslates
3. Külastaja on kohustatud käepaela hoolikalt hoidma
4. Korraldaja eriluba, alla 12 aastastele tasuta! Manuaal lapseleidjatele seeliku küljes
5. Festivali territooriumile ei pääse isikud, kellel on kaasas klaas-plekk-plastik või muud anumad, mille sisu võib ohustada tema enda või teiste turvalisust
...mistahes relvad või muud ohtlikud esemed
kellele
või hoopis
LÕUNA
Taaskasutus ehk lõpp hea, kõik hea!
Uusgooti stiilis lossi lasi ehitada 1880-1885 aastal mõisnik Alfred von Nolken. Viie aastaga valmis selline kunstiteos, mille eeskujuks Inglise kuninganna Victoria suveloss šotimaal. 
6 kommentaari:
Aitäh,Emmeliina!Sain teistelegi näidata,kus oldud-tehtud.Siit tuleks ilus materjal minu portfooliosse.Kui veel saba ka oleksime märganud peale võtta..
see saba koos rahvuspapudega mõlkus mul päev otsa meeles, aga viltival tööinimesel polnud aega oma Loominguga tegelda.
Saan aru, et üksi ei tasu proovima hakatagi :(
Ja mul on nii ilusat värvilist materjali kodus ootamas...
oot, tegelinski, sul ju möödunud aastane laulupeoprojekt- kannusoojendaja valmis. Ja nii stiilselt triibuline! Oh sind küll:D
kas õppisid tõesti ise ja õpetuse järgi? Minul ei tulnud nüüd ka õieti midagi välja, sest meie laual polnud seep, vaid villase pesuvahend. Selle ajaga oli vesi jahtunud. Ühesõnaga- ülemine kiht ei jäänud korralikult kinni. aga eelmisel aastal veeretasin pallikesi - see oli mulle kui algajale paras töö.
Ega ma lootust kaota, seenepaberi tegemine oli hullem.
Kas heie ja loor ei ole mitte ikka erinevad asjad? Loor on see, millest siin juttu, ja heie on see, millest kududa saab, olen mina aru saanud :)
Aga ma ikka julgustaks algajaid ise ka proovima, loori kilohind on ehk tõesti kallis, aga tegelikult kulub seda grammides ikka päris vähe erinevate asjade peale. Ma ise ka algaja, aga üht-teist on ikka välja tulnud :)
Sanrais, õige tähelepanek. Oleksin pidanud "või" asemel "ja" kirjutama. Tegin nüüd paranduse. Heiet saime ka kasutada hiljem nõelviltimisel.
Oled mu blogi uus lugeja sellepärast pole mu stiil tuttav. Ega ma seda üksi tegemist nii tõsiselt mõelnud, see oli rohkem programmi nöökamiseks.
See polnudki päris käsitööõpetusena mõeldud vaid lihtsalt püüdsin kirjeldada oma tundmusi. Päevalill oli külapäeval hoopis seebi valmistanud. See tundus mulle asjalikum, kui lihtsalt vilditükk.