Friday, August 7, 2009

Peenmotoorika

Maalaste, eriti maanaiste tarvis on igasugu peened tegevused välja toodud. Noh, et nad ei viriseks ja rahulikult nurgas asjataksid. Parem veel, kui teistega koos. Sattusin siis ka ühele sellisele.

Tore oli, jagan teiega.
Algaja viltija päevaraamat peaks andma teada, et üksinda ei soovita nökerdama hakata. Materjal on kallis ja tulemus võib aia taha minna. Kõige targem oleks liituda.

Nii me siis 25-kesi mere äärde sõitsime. Seal oli tubli koolitaja Malle lausa käsitöökoja avanud.
Kõiksepealt jagati kätte manuaal ehk

Viltimisprotsessi ABC
Trükin teile ära, kust te muidu ikka teada saate, et
lambavill koosneb kiududest, mis kaetud soomustega. Villakiudude mõjutamisel soojuse, niiskuse ja hõõrumisega soomused avanevad ja kiud kinnituvad omavahel, ning moodustub vilt. Jahtudes ja kuivades soomused sulguvad ja vilt tõmbub kokku ja jäigastub.

Selline materjal, villaloor, oli meile valmis pandud. Seda saab osta hulgi ja tükikaupa

EELVILT (algajatele)

1.Villa laotamine peab toimuma ettevalmistatud tööpinnale. Manuaalist jäi välja, et ahnitse ikka suurest hunnikust palju kokku, mis sest, et ära ei kulu :) Käed peavad olema kuivad ja puhtad. Heie tuleb avada ettevaatlikult ja näppides laotada vajaliku suurusega (A4) kujund töölauale. pane tähele, et kiht oleks ühtlase paksusega. Arvesta, et valmis vilt on kolmandiku võrra väiksem. Iga järgmine kiht peab olema sama paks ja tuleb paigutada risti eelmisega. Alumine võib ülemisest veidi läbi kumada, see annab erinevaid värve kasutades efekti.




2.Niisutamine toimub mõõduka seebilahusega. Ja nüüd tähelepanu. Vesi peab ikka ülisoe olema. Meie nühkisime oma leige veega ja ainuke, mis märjaks läks , oli otsaesine.
Ühesõnaga, mina tegin nii: märjutasin oma kolmekihilise vilditüki korralikult veega läbi. Siis määrisin käed majapidamiseebiga kokku ja kukkusin patsutama, silitama ja jälle patsutama ja silitama. Liigne vaht ei lase kiududel vildistuda. Villa kogumitöötlemist alusta keskelt harali sõrmedega pihkudega kergelt patsutades, kuni töö on täielikult märgunud ja kokku surutud.




3. Kata töö kilega. Hõõru, tee ringe no 10 minutit kindlasti. Kontrolli, et enam kiude ei eraldu.
Eelvilt on valmis! Seda saab kasutada mustrite väljalõikamiseks ja edasiseks viltimiseks nii kuiv kui
Ja ongi eelvilt valmis. Seda saab kasutada mustrite väljalõikamiseks ja edasiseks viltimiseks nii kuiv kui märgviltimismeetodil.

VANUTAMINE
1. keera töö koos kilega ümber tainarulli vorstiks. Rull peab olema seebiveest soe.



2.Rulli 30 korda edasi tagasi, pööra ümber ja rulli jälle
3. pane kaussi tuline vesi kui käed kannatavad ja kasta töö vette. Pigista vesi välja.
4. Pane töö uuesti mullikilele, kasta seebiveega. hõõru ja kasta, hõõru ja kasta.
5. Lopuda soojas äädikavees.
6. Kuivata õhu käes või triigi õrnalt läbi puuvillase kanga







LÕUNA ja vildi kuivamine




Jälle tööle!
Uus töö ehk nõelviltimine tähendas seda, et saad oma töödeldud tükikese alla suure svammilataka. Ja siis torgid ja torgid ja torgid erilise nõelaga oma töö valitud kohti tunde järgi nagu nõelravis ja mõjutad neid kiude kinni jääma.
Kui õnnestub heiet juurde näpata, siis saad igasugu mustreid kujundada. Tunnetuse ja kiiruse küsimus.
Kunsipärased lähenemised on loominguinimeste seas teretulnud

Taaskasutus ehk lõpp hea, kõik hea!


6 kommentaari:

päevalill ütles...

Aitäh,Emmeliina!Sain teistelegi näidata,kus oldud-tehtud.Siit tuleks ilus materjal minu portfooliosse.Kui veel saba ka oleksime märganud peale võtta..

Emmeliina ütles...

see saba koos rahvuspapudega mõlkus mul päev otsa meeles, aga viltival tööinimesel polnud aega oma Loominguga tegelda.

tegelinski ütles...

Saan aru, et üksi ei tasu proovima hakatagi :(
Ja mul on nii ilusat värvilist materjali kodus ootamas...

Emmeliina ütles...

oot, tegelinski, sul ju möödunud aastane laulupeoprojekt- kannusoojendaja valmis. Ja nii stiilselt triibuline! Oh sind küll:D
kas õppisid tõesti ise ja õpetuse järgi? Minul ei tulnud nüüd ka õieti midagi välja, sest meie laual polnud seep, vaid villase pesuvahend. Selle ajaga oli vesi jahtunud. Ühesõnaga- ülemine kiht ei jäänud korralikult kinni. aga eelmisel aastal veeretasin pallikesi - see oli mulle kui algajale paras töö.
Ega ma lootust kaota, seenepaberi tegemine oli hullem.

Sanrais ütles...

Kas heie ja loor ei ole mitte ikka erinevad asjad? Loor on see, millest siin juttu, ja heie on see, millest kududa saab, olen mina aru saanud :)

Aga ma ikka julgustaks algajaid ise ka proovima, loori kilohind on ehk tõesti kallis, aga tegelikult kulub seda grammides ikka päris vähe erinevate asjade peale. Ma ise ka algaja, aga üht-teist on ikka välja tulnud :)

Emmeliina ütles...

Sanrais, õige tähelepanek. Oleksin pidanud "või" asemel "ja" kirjutama. Tegin nüüd paranduse. Heiet saime ka kasutada hiljem nõelviltimisel.

Oled mu blogi uus lugeja sellepärast pole mu stiil tuttav. Ega ma seda üksi tegemist nii tõsiselt mõelnud, see oli rohkem programmi nöökamiseks.

See polnudki päris käsitööõpetusena mõeldud vaid lihtsalt püüdsin kirjeldada oma tundmusi. Päevalill oli külapäeval hoopis seebi valmistanud. See tundus mulle asjalikum, kui lihtsalt vilditükk.

Tõin selle, 23 juuli loo pildistamise blogisse, sest tundus kohasem. Nii hakkangi nüüd tegema.

Tuesday, August 4, 2009

Taimed ja viljad 4

jätk...
Mida kõike jõuab teha ühel päeval. Meie 26 juuli rännaku lõpppunkt Alatskivi loss. Ilm oli endiselt ilus. Ja valge loss nagu unelm !

Rapuntsel, lase oma juuksed alla

Uusgooti stiilis lossi lasi ehitada 1880-1885 aastal mõisnik Alfred von Nolken. Viie aastaga valmis selline kunstiteos, mille eeskujuks Inglise kuninganna Victoria suveloss šotimaal.

Eks olegi see minusuguste, Inglismaa ja šotimaa armastajate meeli ja kujutlusvõimet toitev nagu Kalvi loss põhjarannikul, mis on küll seest liiga "restaureeritud"

Tihti mõtlen praeguse aja ehitustele. Milliseid neist sõidavad meie lapselapselapsed vaatama saja aasta pärast. Kas on ühtegi, mis siis veel vastu peab. Viru vangla näiteks?

2000 aastal kui esimest korda tutvusime, olid sa viletsas seisus. Katus sinisest kilest ja aknad ka. Olin valmis kõige hullemaks ja see, mis ma nägin, rõõmustas mind nii väga. Kuna olime hilja peale jäänud ei saanud enam sisse. Kuid sellest polnud midagi, on põhjust jälle tagasi tulla.
Hiljem kodus lugesin, et loss kuulub nüüd vallale, mis on Eesti ärandamistuhinas päris tavatu. Projektide ja riigi abiga rahastamine käib


Aga leidsin veel midagi!
Tahtsin seda isiklikult endale, aga poeg koos naisega pani juba silma peale. Nooremate asi.


miks mitte, kui natuke kõpitseda? Kahju ainult, et nii kaugel...


Selline ühepäeva reis siis. Kokku 350 km ja 10 tundi.
Aitäh kallid kaasteelised poeg2 naisega ja pisi MariAnn! Reisime veel!

Monday, August 3, 2009

Taimed ja viljad 3

...järg
Kui olime Lohusuu poest veidi söögipoolist varunud, tegime väikse peatuse. Mulle oli Lohusuu meelde jäänud kui väike Peipsiäärne küla, aga see, kus meie käisime oli täitsa suur alev. Ju neid on kaks ja seekord jäid minu poolt kindlaks tegemata.

Raskusi oli tee äärse risustamata ja prügistamata platsi leidmisel. Nii kurb, et isegi pildile panna ei tahtnud. Mustveest sõitsime lihtsalt läbi.
Raja küla Kasepää vallas Jõgevamaal on vist mingi kümme kilomeetrit pikk. Majad kitsa sõidutee ääres, nende taga Peipsi.
Kolme sajandi kultuurikihi moodustavad vanausuliste, venelaste ja üksikute eestlaste elamud.
Poeg teadis rääkida vanausulistest, kes tulid üle Peipsi 18 saj. algusest. Kuna meie eesmärk oli jõuda Alatskivile, siis jätsime Raja ja Kikita palvemajad vahele, sest ilma ekskursioonigrupita nendesse niikuinii sisse ei saa.

Panen siia üles pildi 2006 aasta sügiseset kirikureisist Simuna kogudusega Kü(i)kita palvelasse
Kallaste oli üks imelik linn. Nagu aeg oleks seisma jäänud. Selle asemel, et oma vaatamisväärsusi eksponeerida lastakse need rohu sisse ära kaduda. Kui paadiga ja õllega asjatavatelt meestelt küsisin, mis koht sealt Peipsi pealt paistab, sain vastuseks: sjee on Niiiina kjüüla. Vaat sinna autorattad seadsime. Muidugi mitte mööda vett
Linna, kus kured keskväljakul katusel, ei saa tõsiselt võtta

Möödaminnes jõudsime kohta, kus teenida ei tahetud. Pole ime, et elu maal raske on, kui ennast restoran Kala - sibula tituleerinud ettevõtte klienditeenindaja lausub pool kaheksa, et köök on kinni ja süüa ei saa.



Pika mangumise peale ja üpris hapu näoga kostitati meid siiski tee ja õunapirukaga. Karistuseks toppisin kõik koorest valmistatud suhkrutükid kotti.

Ega toitlustusasutus pea ainult muuseum olema!

ja ilu ei sünni patta panna
Olime jõudnud Peipsiääre valda nagu omaette Eestisse. Ega täpselt aru saanudki, aga esimene küla oli ilmselt Kolkja, see kus restoran - muuseum. Järgmine Kasepää (jälle, kas neil peipslastel fantaasiapuudus) ja siis Varnja. Külad nagu üks suur muuseum. Et oli pühapäeva õhtu, siis nägime naisi piki tänavat jalutamas, pärlid kaelas ja noori kampadesse kogunemas. Majadevahelisel teel kahekümnega sõites oli selline tunne, et oled võõras õues. Isegi pildistada tundus kohatu. Mõned siiski tegin. Kui inimesi lausa vaatamas polnud.

Mulle nii väga meeldib see Kasepää palvemaja värvivalik. Isegi kaevu kate!

Varnjaga tunnen ajaloolist seost sellepärast, et 1879 aastal oli sealses koolis õpetajaks Jakob Liiv, kes edasi asus elama töötama Avispeale Virumaal.


Selle sildi vastas asus piirivalve kordon. Igaks petteks pildistasin silti nagu loodushuviline, sest ega neid salaasju tea.
Targast netist peilisin välja, et vallas on alla tuhande inimese, kolm alevikku??? ja kaks küla. Kolkja põhikool 65 õpilasega ja lasteaed.

Kolkja ja Varnja vanausuliste muuseumitesse kahjuks ei saanud, sest meist polnud etteteatajaid ja grupp, mille moodustasime oli 4 inimest, neist noorim kahe kuune.

Aga selle eest toetasime külakaubandust
Poe kass

Igatahes teadmiseks kõigile, kes tahavad midagi tõeliselt huvitavat ja tavatut näha - sõitke Peipsi äärde! Ja kangesti tahaks loota, et igasugu arengukavad jm. ei hävita seda omalaadset kultuuri. Uskuge, see on nagu teine Kihnu.

järgneb...

Monday, July 27, 2009

Taimed ja viljad 2

Järgmine päev järgnes veelgi toredam. Asutasime ennast neljakesi (üks vana, kaks noort ja üks väga noor) Peipsi poole teele. "Tom" ütles küll tuntud näitleja häälega, et reastuksime teise ritta, aga tee oli selle jaoks liiga kitsas ja nii üherealine, kui mitte reaks lugeda Alutaguse sirgeid metsamände


Kõigepealt jäi pildile Tudulinna. Pealkirjaks sobiks Kits kahe kiriku vahel. Lapsepõlvest mäletan isa jutustust, et selles kandis olid nii kanged mehed, et ehitasid kogunisti kaks kirikut.

Otsisin netis infot, mis aastatel vanast kirikust varemed said? Ja veel seda, kas minu lapsepõlvemälestus kukega kirikust on ikka jõus. Leidsin tõenduse, et vanale (ehitatud 1766), puust kirikule ehitati 1865 aastal kupliga torn, mille otsas kukk. Kirikutülid algasid juba 1929 aastal vennastekoguduse ja teeniva kirikuõpetaja vahel. Nii valmiski 1939 uus kirik vana kõrvale. Riid oli aga nii suur, et kiriku tornid ehitati eri suunas. Pärast pikka otsimist sain teada, et vana puukirik suleti 1947 aastal ja kaks kogudust ühendati. Hoone anti 50-ndatel aastatel kolhoosile ja muudeti aidaks. Pingid ja orel viidi uude kirikusse. Kolhoos pani 60-ndatel aastatel sinna jahuveski. Kirik jäi tühjaks 80-ndatel. Muinsuskaitse on teinud pingutusi, et hoonet konserveerida, sest tegemist on Eestis väga haruldase puukirikuga, kuid see nõuaks miljoneid. Kunstiajaloolane Juhan Kilumets räägib, et 60-ndatel lammutati torni ülaosa, lõigati sisse väravad, aknad taoti kinni, pandi peale eterniitkatus.
Nii et minu üks esimesi lapsepõlvemälestusi on seotud looga kahest kirikust, millest ühel tornis kukk ja mis asusid kummalise nimega kohas.



Huvitavat leidsin veel: Kunagi olla tulnud Tudulinna mäele kaks venda, arvatavasti põgenenud kusagilt, kes hakanud mäele linna ehitama. Aga mis päeval ehitati, see langes öösel maa sisse, vist Vanakurja kiusamisel. Nii jäänudki linna ehitus pooleli ja praegugi on näha linnamäel sügavat auku, mis tekkinud linna vajumisel. Nii on sellest linna maa sisse vajumisest pärit ka Tudulinna nimetus, sest linn ju tudub mäe sees.
Leidsin suure otsimise peale vana postkaardi EW ajast. Kukk on täitsa olemas!


Aga ikkagi tahaks teada kuhu kadus kukk?

RANNA PUNGERJA
Nii lapsepõlve kui ka hilisema ea suvituskoht. Suvila, nagu nõuka aja jäänuk, on täitsa alles ja kasutusel

jõgi ja Peipsi ka

majakat pole ka minema ärastatud

vastupidi, trepid on terved ja mööda neid saame kõik see mees kenasti üles

midagi uut (kahjuks päike :(
ja midagi ajatut

Pungerjale ja Kauksi tahan kindlasti veel tulla. Siis otsin üles meie telgikoha ja tuttava männi. Vend leidis mõned aastad tagasi!

Jätkub...

Taimed ja viljad

Aastaid olen oma poisstaimi aiatanud ja nüüd nopin mõnuga. Poeg 2 ettepanek metsa minna oli juba iseenesest ahvatlev ja oma inimestega, kes seda toimingut armastavad, on see topeltrõõm.

Mina isiklikult saan juba samblalõhnast kõhu täis,

aga hea, kui on vahepeal midagi põske pista


ja veelgi parem, kui õhtul midagi konkreetset pannile panna.

Ainus mure, mida vahepeal selle pisikese metsalisega teha

Eks ikka vanaema hoole alla pehmele samblale ja õhtuks rõõmsana koju tagasi