sügisemeestõmbab koomale hommikukuue
õhtul
ja õhtukuue
öösel
sügisemees läheneb oma südamele
suleb suu
suudleb unes
kõiki suvenaisi
vaatab öhe
ja kõneleb kinnisilmi
käed ristis
maaga ja taevaga
sügisemees aimab
kodutuna
oma algavat rändu
koju /Juhan Viiding/
Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid. /Doris Kareva/
Ammu on läinud luiged,
ammu on läinud haned.
Taevas on lage.
Õuevärava vahelt
välja suurele teele
kihutab peata kukk.
Kuhu sa pimevaim tormad?
Kuhu sa sõge tikud?
Talve eest enam ei page.
Hoidke nüüd üksteisest kinni!
Hoidke ja armastage! /Joel Sang/
Jälle on tulemas tali,
jälle on hakanud hallad,
sina kes sõpru valid,
külmetad küll oma tallad,
rännates ilma pidi,
otsides õiglust ja õnne,
külmetad ära hääle,
karedus kipub su kõnne. /Hando Runnel/
Kohkuge kõrred, ju tühjamaatuul
üle laiade lagedate ju lõõtsub.
Mida mõtleb küll õis, kes sügisekuul
oru põhjas veel üksinda õõtsub? /August Sang/
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. /Heiti Talvik/
