Anneliga Vohnjas

Veebruarikülmal pühapäeval tahtis Anneli poegadele sooja suppi ja muud head paremat viia, et need ikka kenasti töövormis püsiksid.

Kasulik ja meeldiv koos pöörasime autonina linnast välja.

Kuigi elad terve elu Virumaal ja oled omast arust ikka käinud ja näinud satud hea kaaslasega huvitavatesse kohtadesse.
Lepna paistis kaugelt ja Mädapea mõis polnud meie seekordne eesmärk

Talvetee viis Vohnjasse. Kadrina valda, Kadrinast u. 10 km.

Vohnja on küla, mis elab mõisa ümber. Elanikke 188. Mõisas kool-lastead.

Teadsin Vohnjast maakonnalehti lugedes niipalju, et küla elanikud polnud nõus mingi jaapanlase arenguprojektiga mille põhjal hakatanut kuhugi ligidale jaapanlaste küla ehitama.

Loomulikult jäid peale investorid ja nii peaksime oma järgmisel sõidul eest leidma Loobu jõe kaldal kauni küla, golfiväljaku ja kaubanduskeskuse. 300 japsi kauba peale on boonus, mitte karistus.

Elame-näeme.
1993 aastast asub mõisas lastead algkool.

Esimesed teated mõisast 1504, omanikud Heyde aadliperekond. Enne 1919 kuulus Tiesenhausenitele.

Häärber on valminud 1820.ndatel. klassisitsistlikus stiilis, põhiosa ühekorruseline, keskel kahekorruseline. Mingil ajal kuulus Lasila mõis, kus samuti kool, Vohnja mõisa alla.
Säilinud on mitmeid kõrvalhooneid.


Mina mäletan Vohnjat kui Lembit Pärna nim. kolhoosi keskust, kuhu KEK ehitas. Ühes nendest majadest elab mu praegune perearst Maire.

Mõisas oli kolhoosikontor ja mõisa ees Leembit Pärna monument. Pärn (1903-1974) oli Venemaalt eesti külast pärit laskurkorpuse kindral ja tal polnud Vohnjaga mingit seost peale selle, et tema vanaisa oli siit 1880 aastal välja rännanud venemaale. Hiljem töötas Pärn õppejõuna sõjalistes õppeasutustes.

Kuna kooli ette taheti rajada lipuväljak, siis toimetati Pärna kuju Tartumaale mahajäetud kujude surnuaeda elik parki. Seal püsib see tänaseni.




Et mitte sama teed tagasi minna läksime edasi. Viitna suunas

ja sealt jälle Kadrina poole
Päikeseloojanguni

Oli talv ja külm. Nagu lapsepõlves

Anneliga loomi leidmas

Kõigepealt oli lumi nagu ikka


Meie kodu ümbrus pakub jätkuvalt avastamisrõõmu. Huvitav maja, Anneli teadis, et olevat olnud vana meierei. Koha nimi on Vetiku.



ma oskan mõne selgemat sorti pildi ka teha.

Lemmik!

Saelt Põlulasse (vist)

tee ääres kohtab nii mõndagi huvitavat


lahke talitajaneiu nimetas neid herefordideks

ja neid lammasteks ja talledeks

tegelikult otsisime seda

ja kaugelt kaugelt aia tagant leidsime need

...ja selle tuustaka ka.


küll oli häda!






polegi nagu meie maa? nii et ei või iial teada kuhu sõites välja jõuad

et meelde jääks

...kui palju seda lund ikka oli!








seda mõnusam on toas!

Pisike ja suur sugulane meeste asju ajamas

lapsest saati loomadega harjunud

kolme kuune Nero on kuu aega oma uues kodus olnud.




selle talve lemmiksoe koht - saun ja kaminaruum, said vennal valmis jõuluks.


Venna loometöö (enda pisikeste valgete kätega tehtud)
ilma selle ruumita on raske
Ehituse -eri, ehk mis krohv see nüüd pidi olema?
taaskasutatud tellistest kamin

rohkem pilte teha ei jõudnud - saunas oli juba üle saja kraadi!

Väikevennast oli järjekordse teoga saanud minu suur vend.

selle aasta esimene

uue aasta esimene päev kaldus õhtusse. Anneli kutsus autosse. Sõit läks alguses Vaeküla poole. kell 16.25
teel tuli vastu avarii

Alguses pildistasin ikka nii ilusasti kui oskasin, kuid nati aja pärast


hakkas asi nalja tegema sellepärast kopisin siia need kõige müstilisemad


Kohala mõis pimedas


siin põõsastes oli kellegi kodu, ausalt


sõidame koju

aga

sein on ees. kell näitab 17.32