Järgmine päev järgnes veelgi toredam. Asutasime ennast neljakesi (üks vana, kaks noort ja üks väga noor) Peipsi poole teele. "Tom" ütles küll tuntud näitleja häälega, et reastuksime teise ritta, aga tee oli selle jaoks liiga kitsas ja nii üherealine, kui mitte reaks lugeda Alutaguse sirgeid metsamände
Kõigepealt jäi pildile Tudulinna. Pealkirjaks sobiks Kits kahe kiriku vahel. Lapsepõlvest mäletan isa jutustust, et selles kandis olid nii kanged mehed, et ehitasid kogunisti kaks kirikut.
Otsisin netis infot, mis aastatel vanast kirikust varemed said? Ja veel seda, kas minu lapsepõlvemälestus kukega kirikust on ikka jõus. Leidsin tõenduse, et vanale (ehitatud 1766), puust kirikule ehitati 1865 aastal kupliga torn, mille otsas kukk. Kirikutülid algasid juba 1929 aastal vennastekoguduse ja teeniva kirikuõpetaja vahel. Nii valmiski 1939 uus kirik vana kõrvale. Riid oli aga nii suur, et kiriku tornid ehitati eri suunas. Pärast pikka otsimist sain teada, et vana puukirik suleti 1947 aastal ja kaks kogudust ühendati. Hoone anti 50-ndatel aastatel kolhoosile ja muudeti aidaks. Pingid ja orel viidi uude kirikusse. Kolhoos pani 60-ndatel aastatel sinna jahuveski. Kirik jäi tühjaks 80-ndatel. Muinsuskaitse on teinud pingutusi, et hoonet konserveerida, sest tegemist on Eestis väga haruldase puukirikuga, kuid see nõuaks miljoneid. Kunstiajaloolane Juhan Kilumets räägib, et 60-ndatel lammutati torni ülaosa, lõigati sisse väravad, aknad taoti kinni, pandi peale eterniitkatus.
Nii et minu üks esimesi lapsepõlvemälestusi on seotud looga kahest kirikust, millest ühel tornis kukk ja mis asusid kummalise nimega kohas.
Huvitavat leidsin veel: Kunagi olla tulnud Tudulinna mäele kaks venda, arvatavasti põgenenud kusagilt, kes hakanud mäele linna ehitama. Aga mis päeval ehitati, see langes öösel maa sisse, vist Vanakurja kiusamisel. Nii jäänudki linna ehitus pooleli ja praegugi on näha linnamäel sügavat auku, mis tekkinud linna vajumisel. Nii on sellest linna maa sisse vajumisest pärit ka Tudulinna nimetus, sest linn ju tudub mäe sees.
Leidsin suure otsimise peale vana postkaardi EW ajast. Kukk on täitsa olemas!
Aga ikkagi tahaks teada kuhu kadus kukk?
RANNA PUNGERJA
Nii lapsepõlve kui ka hilisema ea suvituskoht. Suvila, nagu nõuka aja jäänuk, on täitsa alles ja kasutusel
jõgi ja Peipsi ka
majakat pole ka minema ärastatud
vastupidi, trepid on terved ja mööda neid saame kõik see mees kenasti üles
midagi uut (kahjuks päike :(
ja midagi ajatut
Pungerjale ja Kauksi tahan kindlasti veel tulla. Siis otsin üles meie telgikoha ja tuttava männi. Vend leidis mõned aastad tagasi!
Jätkub...
Monday, July 27, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
ehh... ka mina käisin lapsepõlves ema-isa-õega Kauksis telkimas :)
see ongi see meie põlve lugu...
Post a Comment