Kui olime Lohusuu poest veidi söögipoolist varunud, tegime väikse peatuse. Mulle oli Lohusuu meelde jäänud kui väike Peipsiäärne küla, aga see, kus meie käisime oli täitsa suur alev. Ju neid on kaks ja seekord jäid minu poolt kindlaks tegemata.
Raskusi oli tee äärse risustamata ja prügistamata platsi leidmisel. Nii kurb, et isegi pildile panna ei tahtnud. Mustveest sõitsime lihtsalt läbi.
Raja küla Kasepää vallas Jõgevamaal on vist mingi kümme kilomeetrit pikk. Majad kitsa sõidutee ääres, nende taga Peipsi.
Kolme sajandi kultuurikihi moodustavad vanausuliste, venelaste ja üksikute eestlaste elamud.
Poeg teadis rääkida vanausulistest, kes tulid üle Peipsi 18 saj. algusest. Kuna meie eesmärk oli jõuda Alatskivile, siis jätsime Raja ja Kikita palvemajad vahele, sest ilma ekskursioonigrupita nendesse niikuinii sisse ei saa.
Panen siia üles pildi 2006 aasta sügiseset kirikureisist Simuna kogudusega Kü(i)kita palvelasse
Kallaste oli üks imelik linn. Nagu aeg oleks seisma jäänud. Selle asemel, et oma vaatamisväärsusi eksponeerida lastakse need rohu sisse ära kaduda. Kui paadiga ja õllega asjatavatelt meestelt küsisin, mis koht sealt Peipsi pealt paistab, sain vastuseks: sjee on Niiiina kjüüla. Vaat sinna autorattad seadsime. Muidugi mitte mööda vett
Linna, kus kured keskväljakul katusel, ei saa tõsiselt võtta
Möödaminnes jõudsime kohta, kus teenida ei tahetud. Pole ime, et elu maal raske on, kui ennast restoran Kala - sibula tituleerinud ettevõtte klienditeenindaja lausub pool kaheksa, et köök on kinni ja süüa ei saa.
Pika mangumise peale ja üpris hapu näoga kostitati meid siiski tee ja õunapirukaga. Karistuseks toppisin kõik koorest valmistatud suhkrutükid kotti.
Ega toitlustusasutus pea ainult muuseum olema!
ja ilu ei sünni patta panna
Olime jõudnud Peipsiääre valda nagu omaette Eestisse. Ega täpselt aru saanudki, aga esimene küla oli ilmselt Kolkja, see kus restoran - muuseum. Järgmine Kasepää (jälle, kas neil peipslastel fantaasiapuudus) ja siis Varnja. Külad nagu üks suur muuseum. Et oli pühapäeva õhtu, siis nägime naisi piki tänavat jalutamas, pärlid kaelas ja noori kampadesse kogunemas. Majadevahelisel teel kahekümnega sõites oli selline tunne, et oled võõras õues. Isegi pildistada tundus kohatu. Mõned siiski tegin. Kui inimesi lausa vaatamas polnud.
Mulle nii väga meeldib see Kasepää palvemaja värvivalik. Isegi kaevu kate!
Varnjaga tunnen ajaloolist seost sellepärast, et 1879 aastal oli sealses koolis õpetajaks Jakob Liiv, kes edasi asus elama töötama Avispeale Virumaal.
Selle sildi vastas asus piirivalve kordon. Igaks petteks pildistasin silti nagu loodushuviline, sest ega neid salaasju tea.Targast netist peilisin välja, et vallas on alla tuhande inimese, kolm alevikku??? ja kaks küla. Kolkja põhikool 65 õpilasega ja lasteaed.
Kolkja ja Varnja vanausuliste muuseumitesse kahjuks ei saanud, sest meist polnud etteteatajaid ja grupp, mille moodustasime oli 4 inimest, neist noorim kahe kuune.
Aga selle eest toetasime külakaubandust
Poe kass
Igatahes teadmiseks kõigile, kes tahavad midagi tõeliselt huvitavat ja tavatut näha - sõitke Peipsi äärde! Ja kangesti tahaks loota, et igasugu arengukavad jm. ei hävita seda omalaadset kultuuri. Uskuge, see on nagu teine Kihnu.järgneb...
2 comments:
Olen käinud seal sibularestoranis ja euroremont oli minu jaoks kuidagi sobimatult ühendatud muu interjööriga. Söök polnud ka suurem asi.
seda pidin minagi selle restorani kohta tõdema.Eks nad turismigruppidele orienteeritud ole.
Selle taustal tunduski see külaelu nii ehe.
Post a Comment