Pildilugu põhjarannikul

Suksu lasipuu ääres

Pildilugu,
pühendatud Annelile ja tema autole ehk päevaga läbi viie kihelkonna! (Rakvere, Viru Jaagupi, Haljala, Kuusalu, Kadrina (?), Haljala, Rakvere)


Kõik algas sellest, et Anneli ostis auto. Olles kolmandat päeva autoomanik kutsus ta mind kaasa uusi ja vanu kohti avastama. Peamiselt mööda kõrvalteid.
10.00 - start Astri tänavalt
10.10 - tangime Krista abiga
10.15 - ostame Apollost teedeatlase, sest "mine isahane tea"
10. 20 - Anneli ostab uued prillid, sest mine... vt. eelmist märkust
10.30 - Rasmus abistab vahukustutiga (mitte et kustutaks, aga annab enda ülejäägi kaasa), sest ...vt. eelmist märkust
10.31 - Rasmus abistab tagaklaasi puhtakstegemise riistadega

Ja juba me sõidame...peaaegu koju tagasi. Ei, õnneks mööda. Natuke Narva poole, siis Kohala kõrvalt ja juba tuleb tee ääres nähtavale lõppematu kivimüür. Esimene Eratee ja katse nr. 1. Kedagi ei tule, koer haugub. Olen siin esimest korda. ja üllatusest tumm.


Praegu hangin teadmisi, ise häbist punane. 20 km. kodust. Nagu ikka aitavad vikipeedia ja portaal "Eesti mõisad"

KUNDA MÕIS - rüütlimõis Virumaal, Viru Nigula kihelkonnas. Esimest korda mainitud 1443
1870-ndatel ehitati Schwengelnite ajal mõisa varaklassistsistlik peahoone, mille külg ja keskosad olid kahekorruselised.





1870.–80ndatel rajati uue omaniku, parun Girard de Soucantonite (rahvasuus suka-Antoniks kutsutu) poolt võimsad, jõuliselt liigendatud paekivist seinte ja tuudordekooriga (järsult eenduvate karniiside, aknapealsete simsside jmt-ga) hooned: viinavabrik, vesiveski ning meierei. Samal ajal rajas parun mere äärde tsemenditehase.

Mõisa ümbrusest kadusid metsad, sest mõisal oli nii saekaater kui ka viinavabrik. Viina ajamise kõrvalsaadusena tekkinud loomasööt võimaldas ehitatada viis suurt karjalauta. Töölistele hakati ehitama elamuid. (Siberi küla, kus sündis Jüri Parijõgi)
1924-1940 paiknes endises mõisakeskuses Rahvaülikool (sellest tahaks rohkem teada). Seal olevat õpetatud puutööd ja kodumajandust. 1941. süütasid taganevad nõukogude väed endise mõisahoone. Hoone on kaasajani varemeis.


Kuna mõnes kohas Kundas olen käinud ja mõnes mitte, siis sõitsime edasi vaateplatvormile Kukerpalli mäel. Mõned aastad tagasi oli seal suuuur prügimägi!


Kunda kirik on noor kirik, valminud 1928 aastal. On ainus kirik Eestis, kus kirikukell ei mahtunud kellatorni, vaid on toodud väljapoole.


Ja nüüd mööda teed ja silte edasi. Käänutee viis Toolse ligi ja üle ohtliku silla. Linnusesse ei pööranud, jaanalinnufarmi ka mitte. Karepale ja Rutjale ka mitte, vaid eesmärk oli näha 8 augusti tormist murtud EISMAT. Ja siis ta näitas ennast. kahel pool teed. Suurem osa muidugi meetrikõrguste palgivirnadena. Alguses mõtlesin, et käsi ei tõuse pilte tegema. Aga ikkagi. Metsatööd käivad tänaseni.



varem meri maanteele ei paistnud

ja maismaa poolt



Edasi oli vaja otsustada ja veidike kaarti jälgida. Kui ikka viit näitab, et Vainupealt tuleb Vihula poole keerata, siis tuleb.
Paar aastakest ja jälle kõik muutunud. Nii korras, nii kallis, nii kättesaamatu! Tegelikult on aeg ikkagi muutunud. Vanasti vaatas talumats müts peos mõisamüüri tagant, nüüd on iga mats lausa oodatud. Nii et ei mingit silti Eratee, hoopis rõõmsa kohtumiseni! Kindlasti pole omanikud eestlased.


VIHULA MÕIS -rüütlimõis Haljala kihelkonnas Virumaal. Barokkstiilis mõisasüda rajati 18 saj. 1810 sai mõisa omanikuks A von ScHubert. Peamine sissetulekuallikas oli piirituse tootmine ja puidumüük. 1880 aastatel ehitati peahoone arhitekt Modi projekti järgi ümber.


19 saj. rajati hulk stiilseid kõrvalhooneid.





1917 a. laastas hooned punaarmee. Mööbel purustati, veski põletati. EW ajal natsionaliseerimise käigus toimis suurfarmina ja peale Teist maailmasõda vanadekoduna.
1982 aastal oli vanadekodus suur tulekahi. Lõpuks algasid restaureerimistööd, mille kestel oli mõis mitmete omanike käes.
Nüüd on peaaegu kogu kompleks kauniks hotelliks renoveeritud ja öko SPA tõotab põnev olema. Ei teagi täpselt, kas omanikud on veel omamaised, aga igatahes kuulub ta mingisse välismaisesse hotelliketti. Uued teadmised ütlesid, et omanikud taanlased - inglased, kes lubasid 25 hoone taastamisse kokku investeerida 100 miljonit No mis teha, omad oskavad ainult kakelda ja koledaid klaaskarpe ehitada.

Mäletan Vihulat peale Palmse kui järgmist Viru säru paika. Palju jalutamise ruumi, lastele meeldis väga.




Mustoja jõgi ja imelised kaldad.

Paistiik saare ja sillakestega. Vesiveskit ja tammi restaureeritakse.
Piltide tegemisega oli tegu, sest vaatamine võttis oma aja.


tuli mõte, et vahest võiks vaadata sellest aknast ka väljaspoole. Kes teab?
seni aga naudime oodet ja vaadet kaugemal paviljonis.




Millegipärast viivad mõtted 70 aastat tagasi purustatud Kunda mõisa juurde. Maailmapildi avardamiseks vajan mõlemat. Nii seda, kus aeg seisab, kui seda, kus aeg on kaasajastunud.

Kella vaatamiseks pole mahti olnud, aga arvame, et kisub lõunasse. Ilm on üha kaunimaks pöördunud. Jälle teerist. Kui Altja, siis Altja! Aga millised käänulised metsateed koos kasekullasajuga. Autojuhiga on mul vedanud. 40 -50 km. tunnis. Loodus ja veelkord loodus lisaks seenelisi jalg- ja autoratastel.


Meenutan, kuidas 1982 a uues töökohas Altjale sattusin pannkooke küpsetama ja maaleiba-liha lõikama. Tolleaegsete vägevate ette. Ja see meeldis mulle. Kogu kõrtsu õhustik on siiamaani meeles. Ja muidugi Volgaga sõit, sedapuhku küll suvel. "Ja piirivalve meid uhkesti tervitas seal"
Olid ajad!




Aga nüüd tagasi tänapäeva. Parklas olid turistid-bussid. Sellepärast pani Anneli oma kullakese üsna ääre peale. Hiljem kui vaatlejad lahkusid seisis pisike (minu meelest naissoost) auto rahulolevana ja vaatles metsa kollarohesust. Kõrtsukohvist loobusime, sest maja taga ootas meid kaetud laud (no poolkaetud, sest osa oli otsas) Ega me siis muud soovinud, kui kukleid võiga. Kes vähe tahab, see palju saab. Magus kreem tuli kauba peale.

kõik on otsas!


kompositsioon "kolm õde"



Sindlikatuse panemist nägime ka. Siin aga juba valmis katus.



otsustasime Vergi sadamat kaugelt kiigata




Ja jälle teele. Võsu poole. see tähendab Koljaku mäe kaudu. Jälle imeilus metsatee. Õnneks ikka veel 50 km tunnis. Ainult sellepärast märkasime (tegelikult küll esialgu ainult silti)
See, et avatud uksega inimtühi pühakoda meid oodata teadis oli õige tee märk. Lähenesime lehtede sahinal teise ajastusse. Hiljem hankisin teadmisi, nagu ikka internetis googeldades sõna siit ja teine sealt.




ESKU KABEL -
Kui 1845 a. tekkis vajadus uue kodukabeli järele, sest Pihlaspea puust ehitis lagunes, langes Sagadi mõisahärra Paul Eduard v. Focki eelistus Eskule. Sinna, metsade keskele, oli määratud kerkima kivist, väikese kiriku mõõtu kabelihoone.Härra ja tema poja viimane puhkepaik


Sisustatud on puitlaega ja paeplaatidest põrandaga Esku kabel äärmiselt lihtsalt.

Münchenist tellitud maal "Laske lapsukesed minu juurde tulla" (I. C. Koch, 1845) paikneb klassitsistliku kujundusega - sammaste ja kolmnurkfrontooniga altariseinas.


Kas patulunastuspink? Igatahes Anneli sai oma inglihäälse lauluga andeks...
...suhe jumalaga on intiimsem kui mehe ja naise vaheline suhe, hea kui on keegi kellega koos saad seda jagada


"Kissu perremees Tomas Romm kinkis sedda Rami Esku kabbelille 1845"



2009.aastal asutati Sihtasutus Esku Kabel. Sihtasutuse eesmärgiks on Esku kabeli renoveerimine ja selle hilisem kasutamine, säilitamine ja selles toimuvate kultuuriprojektide majandamine. Sihtasutuse esimeseks tegevuseks oli kabelihoone katuse remont



Kuna suur kabelihoone kuulus sakstele ega olnud mõeldud matusetalituste tarvis, siis lasi härra talurahvale ehitada omaette väikese surnukabeli




Esku kabeliaiast aga sai sellesama parun Paul Eduard v. Focki meelevalla järgi kalmistu, millesarnast teist Eestimaa pinnal ei leidu. Surnuaia ainulaadsuses saavad oma silmaga veenduda, kes ise Eskus kunagi käinud ei ole, või kes omal ajal pole Esku puuristide ja väikeste unikaalsete raudkivihauaplaatide võlu võsas ja kõrgete rohumätaste vahel üles leidnud


Alguses püüdis von Fock hoida Eskut ainuüksi Sagadi kabeli ja surnuaiana. Ta koostas Esko Kabbeli-Seaduse, nägi ette, et Esku surnuaed oli üksnes Sagadi rahva jaoks, kuhu inimesi maeti ainult ritta, ühesuguste pruunjasmustade nimesiltidega varustatud puuristidega. Matuseplatsid ning hauakivid tulid Eskule alles siis, kui kadusid mõisniku võim ja kabeliseaduse jõud. Teiste mõisate inimeste matmisele tehti kitsendusi, oli vaja eraldi matmisluba.



Hauaplatsid kõnelevad tummalt, kuid mis juhtus siin, et keegi on sängitatud väljaspoole kirikumüüri


Kellegi töökad käed on juba jupi kirikaia müüri välja kaevanud ja puhastanud

Aga meie paneme nüüd värava enda tagant kenasti kinni ja jätkame teed


kahtleme, aga otsustame siiski Võsu kasuks. Kohvi joome nn. vanas grillbaaris, mis eksisteeris juba nõuka ajal. Lahke peremees teatab, et ongi viimane lahtiolekunädal, siis läheb baar talvekorterisse. Võsul on küll veel üx tuntud ärimehe söögijoogi koht, kuid erilisi emotsioone see ei ärata. Paistab et sama arvab sakslastest rändurpaar, kes peremehe lahkel soovitusel õunakorvist magusa õuna kaasa saab. Kuidagi kodune ja soe. Nagu külakohas olla võiks.
Meie uurime vahepeal kaarti. Ja otsustame....teise maakonna kasuks.

Niiet kümmekond kilomeetrit ja asi läheb keeruliseks. Kaart, sildid ja meie tahtmised ei lähe kokku. Eru siltlibiseb nii ruttu mööda, kuid kus on meri. Vaat niimoodi juhtub nendega, kellele kodukoha meri ei kõlba. Lihtsalt meri kaob ära. Edasi Tammispea silt- ei mingit merd. Juba tuleb Vihasoo silt ja sild - no nüüd aitab!
Kasispea annab arvata, et kui nüüd vasemale keerata ja mööda teed, siis... aga ei. Eramaa ja Eratee + sõbralik koer (autost vaadates) + must kass - pigem loobume. Värskelt pinnatud tee lubab meile 30 km. tunnis. Autosid peaaegu polegi. Miks siis mitte nautida.
Suund Viinistu, seal nägin möödunud aastal küll merd. Lõpuks hakkab meri jälle autosse paistma. Turbuneemel avastame ilusa peatuskoha, kuid jätame selle tagasitee maiuspalaks. Tee muutub heaks ja vaated kaunimaks. Juba ongi Viinistu. Pargime uhkes üksinduses.
Muuseum on kinni (teisipäev), aga see polnud seekord plaanis. Aga ikkagi, vaat milleks kõlbavad endised veemahutid -kunstihoiuks!



Sõit ülelahe jääb ka ära, sest kohvrid on kõvasti maa küljes kinni. Pealegi nagu lipikutelt loeme, saab sõita ainult Schmidti nimeline.



Seetõttu lähme parem soovima.





Pood on inimtühi.




Ilmselt on kunagise priiuseparadiisi jõukus on õhku haihtunud. Nojah, nimi kohal ju selline, et viin istub. Meie nägime külavahel vaid lapsi kiikumas. Manitski muuseum koos suveetendustega on nüüdsel ajal kohale nime teinud. Rahvast enne sõda üle 500, nüüd napilt 200. Maju 70, neist paarkümmend suvilat. Kuna puudub liivarand pole seda magnetit, mis Käsmus ja Võsul.

Sain uudishimu rahuldatud. Põnev teeäärne maja on müügis olev Viinistu koolimaja. Ehitatud 1928 aastal. Küsitakse 1,2 miljonit. Eramaa silti polnud. Uitasime fotokaga nagu tulevased kinnisvaraarendajad.





Kõhud läksid tühjaks. Nüüd tuldud teed tagasi Turbuneemele piknikut pidama. Aga enne tuleb toit merest kätte saada. kahjuks ei toonud kaks kanget kalameest oodatud saaki. Aga äkki panid alles võrgud vette? Ei tea, me kumbki pole rannapiiga.


Pärast kippus laul peale. Oli see nüüd Podelski, Dunajevski või mingi muu sk-i, aga umbes nii see kõlas:
kiigub mul kiigeke kaskede all..
Hiulii hiulioo, hiulii, hiulihoo
tüdruk tüdruk küll sa oled ülemeelik




Kõik oli hästi, kuid päike ei tahtnud merre loojuda. Kippus ikka sinna maismaa poole. Tagasitee viis uusi radu mööda Vihasoost, Tõugust, Vatkust ja Palmsest Haljalani. Pärast rannateid oli kuidagi igav ja tasane.

Mõtlesin, et kui õnnelikud on need inimesed, kes saavad teekaaslaseks kaasa elukaaslase.
Mina olin õnnelik, et sain kaaslaseks mõttekaaslasele. Aitäh!