Põhja Kõrvemaal

Kui palju te olete enda elu jooksul jõudnud mööda Eestimaad ringi konnata?

Alguses arvasin, et palju. Nüüd tean, et vähe, sest leian ikka ja jälle uusi avastamisväärseid kohti!

Nii jätkasime Anneli auto jalutamist mööda maad. Seekordne marsruut algas nagu ikka maja eest.
11.00 - start
11.30 -Kadrina, kus abivalmis Anneli poeg Märten andis autole kindlustunde kaasa. Kadrina on ilus kultuurilooga koht, kuid nõuka ajal puha ära rikutud paljude suurte viiekordsete majadega. Kool on ka üüratu, vist peaaegu tuhat õpilast. Aga rahvamaja on nii kui maal, puust ja korras. Kirik ka keset küla. Seekord neid pildile ei püüdnud.
12.00 - huvitav tee Viadukti alt viis Tapalt läbi ja muutus sujuvalt Lehtse maanteeks. Metsa viival teel paistsid hoiatavad sildid: kaitseväe polügon.

Juba tuligi paremalt kätt tundmatu objekt. Mõis, õieti varemed.



LEHTSE MÕIS - Ambla kihelkonnas, Järvamaal kuulus Huenede nimelistele härrastele. Peahoone oli ühekorruseline, lihtne kivist ehitus, mis 19 saj. lõpus ehitati ümber uusgooti stiilis ja lisati viie korruseline torn. kahjuks ei leidnud andmeid, millal ja miks mõisahoone hävis.

Looduskaitse alused tammed, paaristammed, kokkukasvanud tammed. Nagu inimesedki, keda ainult surm lahutab.




Lehtse alevik tekkis raudtee ümbrusse ja seal kaevandati EW ajal turvast. Läbi sõites mingit erilist muljet ei jäänud. Väiksed majad tee ääres, pood ja juba tuligi asula lõppemist näitav märk. Kunagi rongiga sõites oli meelde jäänud väike jaamahoone. Kuna Lehtse nüüd Virumaa osa, siis otsisime kooli. Selle leidsime hoopis kobina peale, kui teelt keerasime Pruuna mõisa suunas. Lahkelt paluti sisse koolimaja vaatama. Nagu ikka maal ütlesid lapsed tere. Koolis on liitklassid, õpilasi 60 ümber. Mõisahoones tegutsetakse 1919 aastast. Uus osa on juurde ehitatud.
PRUUNA MÕIS



mõisa kaseallee




Meie aga jätkasime sõitu. Sihtkohaks Paukjärve. /kaks suve tagasi olime Anneliga rongimatkal. St. sõitsime hommikuse rongiga Rakverest Aegviitu ja sealt edasi rühkisime presidendirajal Nelijärve. Sõna otseses mõttes. No kui aus olla siis ühte järve. Nelijärvelt edasi metsi mööda Jänedale ja õhtuks rongiga koju.

Aga nüüd oli meil ju Auto!
Ega see sihtkohta jõudmine nii lihtne polnudki. Kimasime otsustavalt metsateest mööda ja jõudsime sildini Pillapalu. Järgmine oli juba Vikipalu. Nüüd nibin nabin ümberpöörd ja õiget teeotsa otsima. Leidsime. Metsatee oli lummav kaselehtede sajus. Kuigi kiirusemõõtja näitas 30 ega aknast ikka mingit pilti tee. Vaatamise rõõm!

Põhja Kõrvemaa






Hakkab peale!

Seljakotid selga! Enne veel väike eine isetekitatud saun-söökla trepil...










ja siis viib tee üle silla. Metsa. Käisime siin perega rohkem kui kümme aastat tagasi. Siis tohtis autoga sillast üle sõita.

Seened siin ja seened seal, seeni iga kandi peal. Valisime puravikud (Anneli Eri), kitsemamplid (minu eri) ja külmaseened (uus) Mööda mõnusat liivast teed, mis vesisemaks läks jõudsime








Edasi kõrgemale.
Vaade vasakule tekitas kurbi mõtteid




aga juba paistab....




eriliseks teeb selle järve ümbruse kummaline ehitis

nagu bussijaama kempsu moodi, kuid järve kaldal?? võibolla midagi militaristlikku?


Rühime edasi. Piirikivi oli ka koduses karjamaametsas
Vahepeal kaotame oma kollased mummud - märgid silmist. Siis jälle leiame. Päris karm, kui satuks hoopis saja kilomeetri rajale. Vastu tuleb suure kotiga ehtne matkamees. Teretame nagu külas kombeks.
Ninad on nii seentes kui kõrgemal. Rada nõuab mäkkerühkimist. Tundub, et hakkame kohale saama.

Nii. Torn. Kohal. Ronime. Vaade!

kaugelt
ligidalt

ja teiselt poolt
kinnitus, et ikka olime tornis





kuid alla saades tuli ümber järve minna. ja mis me leidsime!

lõpuks ka lahenduse


vaat mis juhtub kui ei tea. ilmselt see eelmine hoone oli saun



RMK on ikka superhooliv!





Ja olemegi tagasi. Rajal arvestatud tunnid korrutasime kahega. Aga mitte see polnud põhiline, vaid ikka saadud emotsioon. (need kaks rännumeest on meie järgi tehtud)

Edasi edasi. Õigemini autosse ja kodu poole tagasi. Otsustame kasutada teed, mis tundub läbitav ja viib Tallinn-Peterburi maanteele. Meeled hakkavad väsima. tee viib läbi imeliku tühermaa. Metsa pole, on näha tulekahju jälgi.
Tee äärde on ilmunud veel üks järv!
Pikkamööda on päevast õhtu saanud

Koju jõudsime hilisõhtul, väsinuna, seentega, kogemustega.



PÜHAPÄEVANE RATTARETK

Järgmisel päeval ootas mind uus üllatus. Viisime koos Kristaga mehed Kõrvemaale ratast sõitma.

marsruut paika!

autojuht

ja auto turvaliselt kodus
Jutu lõpetuseks pean ikka ja jälle ütlema "oh, kuidas mulle meeldib Eestimaa sügis!"