15.oktoober, ausõna!Suvi möödus.
Kui jahe tilk
mu kuumale seljale kukkus sügis.
Suvi möödus
kui silmapilk.
Tuul keerutab lehti ja prügi.
Oktoober, mu külmasilmne tädi,
koob jälle kirendavat sukka.
Lillelõhnad ja linnulaul
üheskoos lähevad hukka
Tuul pimeneb ja rada must,
mis lippab selja taha,
kuid ei sest ole ahastust,
et miski jääb must maha.
Kes üksi tuli, üksi läeb,
ei ennast kaasa viigi,
sest teispool komistusi näeb
ta loitvat täheriigi. /Uku Masing/
Olen vihm, ma lähen
läbi tuulise metsa.
Lehed kahisevad.
Mu jalad vajuvad sügavale samblasse.
Kord hakkasin minema siitsamast.
Siin nüüd lähen.
Tean, et elu on minek
läbi tuulise metsa.
Olen vihm. Mu kodu on mus eneses. /Aleksander Suuman/
2 comments:
Kas Sul on kõik need luuletused peas või leiad kogudest? Mulle meeldib ka luuletusi oma blogisse panna, aga ise luuletada ei mõista.
Oktoober on mingis mõttes murrang - aasta on murtud lõplikult.
luuletusi leian kogudest. Need kolm on kogumikust "Aastaajad Eesti luules"
Peas on mõningad read, mis hakkavad kumisema, nagu see Saatpalu laulgi. Siis trükin poolikud read Googlisse ja enamjaolt saan vastuse.
Tsiteerin ikka eesti luulet ja tuletan ka kooliaegset meelde. (Hall on taevas ja must on maa...)
Post a Comment